Kuidas valida peopaika

Kõik küsivad esmalt, mitu inimest paika mahub. See on vale küsimus. Saal, kuhu mahub kakssada, võib sajaga tunduda tühi ja kõle. Vaadake pigem, kuidas ruum täitub: kus inimesed kogunevad, kuhu nad kunagi ei satu, kas tekib üks loomulik keskpunkt või laguneb seltskond nurkadesse.

Käige paika vaatamas samal kellaajal, mil teie sündmus toimub. Pärastlõunal päikseline saal võib õhtuks olla vaevu valgustatud või lausa pilkases pimeduses. Soe valgus ja küünlad teevad imet, kuid ainult siis, kui ruum laseb neil mõjule pääseda. Klaaslagi ja valged seinad peegeldavad kõik tagasi; tume puit ja kõrged aknad teevad valguse pehmeks.

Küsige igavaid küsimusi. Kus on köök ja kui kaugel see lauast? Kas heli kostab või kaob lakke? Kuhu jätavad külalised mantlid, kus nad pargivad, kuidas pääsevad õue? Just nendest pisiasjadest sõltub peo sujuvus, rohkem kui ükskõik millisest lilleseadest.

Ja lõpuks usaldage esimest tunnet. Kui astute sisse ja ruum juba ütleb midagi, on pool tööd tehtud. Kui peate end veenma, et küll see kaunistustega korda läheb, otsige edasi. Parim paik ei vaja päästmist.

Me käime paiku vaatamas alati koos teiega ja sageli veel kord üksi, teisel kellaajal. Sest ruum, mis hommikul võlub, võib õhtuks olla hoopis teine paik.